Eesti viina­valmistamise ajalugu

Eesti viinaajamise alguseks loetakse aastat 1485, millest pärineb esimene kirjalik dokument Tallinna Suurgildi pruulijate kompanii põhimäärusest.

15.-17. sajandil oli viinapõletamine ainult linnakodanike tuluallikaks, alamrahvas sellega tegeleda ei võinud.

Kuna viinapõletamine nõudis palju toorainet, tekitas jääke ning oli linnatingimustes tuleohtlik, siis levis piirituseajamine maale, kus sellega hakkasid tegelema nii mõisnikud kui ka esialgu talupojad.

17. sajandi keskel keelati talupoegadel viinapõletamine ära ja see muutus mõisnike privileegiks. Viina toodeti oma tarbeks, kohalikes kõrtside müügiks ja väljaveoks.

18.-19 sajandil oli Eesti piiritusetootmise esimene kuldaeg, sest suur Vene impeerium, eriti tema uus ja kasvav pealinn Sankt Peterburg, vajas viina rohkem, kui väike Eesti suutis toota.

19. sajandi teises pooles tõrjusid moodsad piiritusevabrikud järk-järgult välja käsitööndusliku piiritusetootmise mõisate viinaköökides.

20. sajandi alguse Eesti Vabariigi aegse piirituse tootmise üheks iseloomulikus jooneks oli selle vedamine salakaubana Soome. Nõukogude okupatsiooni ajal voolas Eesti piiritus enamalt jaolt ida suunas, toonasesse Leningradi, kus sellest valmistati üle maailma kuulsat Stolitšnaja Vodkat.

Täna on Eesti piirituse jaoks jälle kõik piirid valla ning meie viina eripära on Estonian vodka nime all saanud väärilise tunnustuse terves Euroopa Liidus.

Lisa kommentaar